Inimene kohandas Soomaal elades oma elu looduse järgi. Külades öeldi, siin on viis aastaaega; kevad, suvi, sügis, talv ja suurvesi.

Rohked leiud: luust ja sarvest ahingud, nooleotsad, õngekonksud, kivist talvad, kirved jm. riistad tõestavad, et Pärnu jõgi koos lisajõgedega oli keskmise ja noorema kiviaja üks tihedamini asustatud piirkondi Eestis. Soomaalt Riisa külast on leitud sellest ajast pärit kivitalbu, kivikirveid ja auguga kivikettaid. Muistne matusekoht oli Riisa külas endise Kalmeti talu maal. Tõramaa külast on leitud kivitalb ja Toonaojalt puitkirve katkend. Soomaa lõunaosas asub II aastatuhandest pärit kivikalme.

Esimesed kirjalikud teated siinsest asutusest pärinevad teadaolevalt 17. sajandist. Külad hakkasid kasvama 19. sajandil ja külaelu õitseaeg oli 1920 - 1930-ndail aastail. Siis olid talud täies elujõus ja suhteliselt jõukad ning töötasid külakoolid. Käesoleval ajal on suuremad Riisa, Tipu ja Sandra küla (15-30 elanikku).

Liikumisvahendiks olid tulvadeajal ühepuulootsikud ehk haabjad, mis tahuti siledakoorelisest ja tervest haavapuust, nendega käidi kalal, jahil ja viidi piim meierisse. Haabjaid peetakse vanimaks veesõiduvahendiks Eesti aladel üldse. Vanade meistrite kaasabil on õpetatud uus põlvkond neid vanu sõiduriistu valmistama ning Soomaa jõgedel võib ühepuulootsikuid taas sõitmas näha. Haabja valmistamise laagrid toimuvad igal suvel Karuskosel.

Kevadeti käidi veerohkematel jõgedel palke parvetamas. Parvedel oli õigus kuni 12 päeva pärast jääminekut välja sõita. Siis oli vesi natuke alanenud ja jõesängi tekkis tugevam vool. Halliste laantest Pärnu ( ~120 km) sõideti keskmiselt 3 päevaga. Teel parvis kasvas laoplatside arvel. Parvetus kestis tavaliselt kümmekond päeva.

Rippsillad ja pukksillad ilmestasid jõgede kaldaid. Praegusel ajal võib rippsildasid näha Sandra küla mail Karuskosel ning Aesoos ja Leetval.

Üle soode kulgesid taliteed. Taliteede kasutamine oli kõige intensiivsem 19. sajandil, mil Põhja-Liivimaa tähtsamaks kaubaks oli linakiud ja toorpiiritus. Kuna Soomaa talude heinamaad asusid luhtadel, kus sõidetavad vankriteed enamasti puudusid, siis kasututi taliteid veel selle sajandi esimesel poolel. Heina ja igasugust puitmaterjali sai koju vedada vaid talvel. Otseteed Pärnusse ja teistesse suurematesse keskustesse kulgesid üle rabade. Nii kujunesid välja elulise tähtsusega taliteed. Taliteede üheks sõlmpunktiks on olnud Tõramaa küla, mis varematel aegadel oli ligipääsetav ainult talviti. Tõramaa juurest läks talitee Pärnu, Sindi või Tori suunas.