Soomaa rahvuspargi eelkäijateks olid Halliste puisniidu botaaniline kaitseala, mis moodustati 1957.a.ja neli sookaitseala: Kuresoo, Valgeraba, Kikepera ja Öördi
Soomaa kaitseala loomise idee algataja oli Eesti Looduse Fondi (ELF). ELF-i poolt tehti ettepanek moodustada Viljandi ja Pärnu maakonnas olemasolevate kaitsealuste objektide baasil ühtne terviklik kaitseala, mille põhieesmärk oleks säilitada kogu siinset loodusmaastikku ja klassikalist kultuurmaastikku.
Soomaa kaitseala loodi vastavalt Pärnu Maavalitsuse määrusega 15.02.1993.a. nr.12 ja Viljandi Maavalitsuse määrusega 12.04.1993.a. nr.40, ühtlasi kinnitati ka Soomaa kaitseala kaitse korraldamise eeskirjad.
8. detsembril 1993. a. moodustati Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega nr. 19 Soomaa Rahvuspark.
1. juunil 1994. a. kinnitati Eesti Vabariigi Keskkonnaministri määrusega nr.19 Soomaa Rahvuspargi põhimäärus
Rahvuspargi ajalugu ja kujunemine:
Looduskaitseseadus § 26. Rahvuspark:
(1)Rahvuspark on kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
Soomaa Rahvuspark kogupindalaga 390 km2 on loodud suurte soode, lamminiitude ja metsade kaitseks Vahe-Eesti edelaosas. Maastikuliselt liigestuselt paikneb Soomaa Madal-Eesti piiril: Sakala kõrgustiku läänenõlval ja Pärnu
madalikul Navesti, Halliste ja Raudna jõe vesikonnas. Soomaa nimi pärineb professor Teodor Lippmaalt, kelle 1935. aastal trükist ilmunud kogumikteoses "Eesti geobotaanika põhijooni" on Vahe-Eesti piirkond jagatud kaheks osaks- lõunapoolseks Soomaaks ja põhjapoolseks Kõrvemaaks. Kitsamalt käsitletakse Soomaana Navesti ja Halliste alamjooksu vahelist Ida- ja Lääne-Eesti rabatüüpide siirdevööndis asuvat suurte soode ala.
Soomaa oma pea puutumatute rabamassiividega on ühe Põhja-Euroopa vanima maastikutüübi näidisala, mille kujunemine sai tinglikult alguse 10222 aastat tagasi, kui Balti jääpaisjärv murdis endale tee ookeani, vabastades Lääne- Eesti ja ka Soomaa ala vee alt.
Soomaa kui looduskaitseliselt olulise ala markeerimine algab aastast 1957, kui võetakse kaitse alla Halliste puisniit- traditsioonilise heinateo ja loomapidamisega kujunenud liigirikas ala, mille ilme ja elurikkus koos väikekokugandliku maakasutuse muutusega oli taandumas. Aastal 1966 järgneb sellele Lemmjõe jõekeelel paikneva üksikobjektina Lemmjõe tamm. 1981. aastal moodustati Kikepera, Öördi, Kuresoo ja Valgeraba sookaitsealad.
Kogu piirkonna kaitse alla võtmine lähtub läbi ajaloo inimetegevusest tulenevatest muutustest ja sellega kaasas käinud kohaliku elanikonna kahanemisest. Koos traditsioonilise maakasutuse muutusega hakkasid muuutmuma ka maakasutuse viisid ja külakogukondliku traditsioonilise maakasutuse asemele tuleb laiem- riiklik ja nõukogudelik. Rabast saab riigi silmis potentsiaalne turbamaardla ja jõgedest ning piirkonna iseäralikust hüdroloogiast takistus tulusale metsamajanamisele. Traditsiooniline maastik muutub äpardunud maaparanduste tallermaaks ja allesjäänud kohalikust elanikkonnast tehakse töövahend uue ja parema tuleviku kujundamisel.
Iseseisvumise taastamisele järgnenud aeg toob kaasa piirkondliku iseteadvuse tõusu ja soovi olemasolevaid loodus- ja kultuuriväärtusi maakondlikul ja rahvusvahelisel tasandil tõhusamalt kaitsta. Pärnu Maavalitsuse määrusega 15.02.1993.a. nr.12 ja Viljandi Maavalitsuse määrusega 12.04.1993.a. nr. 40, luuakse olemasolevate eraldiseisvate kaitsealade baasil terviklik Soomaa kaitseala ja kinnitatakse moodustatud kaitseala kaitse korraldamise eeskirjad.
Looduskaitse oma vääramatute eesmärkidega on erinevatel ajahetkedel teeninud poliitilisi huve ja olnud 20. sajandi teisel poolel eestlastele üheks viisiks, kaitsmaks oma iseolemist ja rahvuslikke huve. Nii teenivad ka rahvuspargid ja nende moodustamine laiemat kui ainult kitsalt looduskaitselisi eesmärke.
Soomaa rahvuspargi moodustamise idee realiseerimine piirkonna varasemate kaitsealade baasilt sai alguse 20. sajandi viimastel kümnenditel ja formuleerus lõplikult Eestimaa Looduse Fondi toel. Rahvuspargi kaitse-eeskiri kiideti heaks 8. detsembril 1993.a. Koostöös maakondlike keskkonnateenistuste ja keskkonnaministeeriumiga moodustati 1995. aastal rahvuspargi administratsioon, mis jätkas varem seatud eesmärkide elluviimist. Rahvuspargi ala kaitsekorra ja väärtuste tagamiseks koostatud kaitsekorralduskava valmis 2000. aastal, olles üks esimesi omalaadsete seas Eestis. Rahvuspargi administratsiooni töö kestis 2006. aastani, mil üleriiklik looduskaitsehalduse reform koondas eraldiseisvad mehitatud kaitsealad ja nende administratsioonid Riiklikuks Looduskaitsekeskuseks. 2006. aasta sügisel kutsutakse Viljandi ja Pärnu maavalitsuste poolt kokku kohalikke omavalitsusi, ettevõtjaid ja elanikke koondav koostöökogu eesmärgiga parandada ja tõhustada kohaliku piirkonna arengut erinevate valdkondade koostööl.
Inimasustuse taandumine tänase Soomaa rahvuspargi territooriumil 20. sajandi neljanda kümnendi algusest 21. sajandi künnisele on olnud inimeste hulka arvestades ligi kümnekordne. Sellest johtuvalt taanduv kultuurmaastik ja võimust võttev loodus on Soomaast kujundanud tänaseks pildi kui liigirikkast ja mosaiiksest Euroopa põlise looduse näidisalast.
Ulatuslikeimate looduskaitseliste töödena alustati 2004. aastal rahvuspargis võsastuma kippuvate luhaalade taastamist eesmärgiga taastada pea 2000 hektarit kunagisi liigiriohkeid luhaalasid. Soomaa avatud luhad on oluliseks
pesitsusalaks ja toidubaasiks siinsetele sõralistele ja paljudele mujal Euroopas juba kadunud või ohustatud linnuliikidele nagu suur- ja väike konnakotkas, must toonekurg, rukkirääk ja paljud kurvitsalised. Oma järge on
ootamas Kuresoo loodusliku veerežiimi taastamine.
Soomaa rahvuspargi elanikud ja siinsed ettevõtjad on kõige olulisem partner olemasoleva looduskeskkonna jätkusuutliku kaitse ja kaitsetulemuslikkuse hoidmisel. See eeldab omakorda kohaliku elanikkonna igakülgset huvi ja
kaasatust toimuvasse. Looduslike alade hoidmine ja Soomaale oluliste luhtade ja puisniitude säilimine ei saa olla tulemuslik ilma kohalikku elanikku kaasamata. Siinsed keerulised ja erandlikud loodusolud eeldavad oskust
lugeda looduse muutuvaid märke tulvavete saabumise eel ja oskust nendega toime tulla.
Soomaa rahvuspark ja piirkonna varasemad eraldiseisvad kaitsealad on olnud Eesti ülikoolide uurimis- ja seiretöö keskmes läbi mitme akadeemilise põlvkonna. Looduskaitseliste teadustööde teostamise välibaas ja üliõpilaste praktikabaas tänase rahvuspargi alal paiknes kuni 1990. aastate alguseni endises Tipu koolimajas, kuid on nüüd kandunud 1998. aastal rajatud rahvuspargi administratsiooni ja külastuskeskuse hoonete kompleksi endise Kõrtsi-Tõramaa talu maadel rahvuspargi südames.
Looduslike protsesside kujunemine ja tõlgendus on tänapäeva looduskaitses laiemalt oluline ja teenib hariduslikku eesmärki olukorras, kus 2/3 Eesti elanikkonnast on edukalt urbaniseerunud. Rahvusparkidesse ja teistele kaitsealadele rajatud külastusobjektid ja matkarajad on muutunud üheks oluliseks osaks looduse olemuse ja tema iseärasuste tõlgendamisel. Soomaa oma inimtegevusest taandunud alade bioloogilise liigirikkuse ja iseäraliku
veekäitumise ehk üleujutuse või ka "viienda aastaajaga" on pälvinud tähelepanu nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil. Üheks peamiseks viisiks külalisele seda kõike näidata on loodusmatkad läbi kohalike matkakorraldajate teenuste. Kvaliteetne loodusturism ei ole pelgalt vaba aja veetmise viis, vaid võimalus näidata Soomaa tõelist paleust.
Ravuspark oma määratlusega looduskaitsesedauses on ala, mille läbi hoitakse ühe piirkonna traditsioone - looduse ja inimkultuuri pärandit läbi aja ja erinevate põlvkondade. Eesti rahvuspargid oma paiknemisega erinevatel maastikel annavad mosaiikse ülevaate selle maanurga olemusest.
Soomaast on saanud Eesti põlislooduse pesa tänu looduse kummalistele avaldumisvormidele ja siinse elanikkonna alalhoidlikkusele. Tsiteerides akadeemik Hans Trassi 2000. aastal koostatud rahvusparki tutvustavast kogumikust: "Soomaa kuulsuspäevad on veel ees." Soomaa rahvuspargi väärtust markeerivad talle läbi ajaloo antud erinevad kaitse tulemuslikkust määravad tunnistused, millega kaasneb ka laiem rahvusvaheline vastutus olemasolevate looduslike tingimuste säilitamisel.
RAMSARI ALA: Alates 17. juunist 1997 on Soomaa RP rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimekirjas (Ramsari konventsiooniga kaitstud alad). Soomaal loetakse märgaladeks lammimetsasid (suurimad on Lemmjõe keelemets, Tõramaa oja suudmeala mets ja Pääsma laas), siinseid jõelamme (luhaheinamaid) ja nelja suurt raba massiivi - Kuresoo, Kikepera, Öördi ja Valgeraba. Soomaa väärtust selles kategoorias tõstavad veelgi perioodiliselt toimuvad
kevadised üleujutused.
IBA ALA: Soomaa on BirdLife Internationali poolt aktsepteeritud rahvusvahelise tähtsusega linnupaik (väärtustatavad liigid on rukkirääk, väikeluik, sookurg, kaljukotkas).
NATURA 2000 ALA: Natura 2000 on üleeuroopaline loodus- ja linnuhoiualade võrgustik, mis moodustatakse iga riigi ettepanekute alusel. Soomaa Rahvuspark tervikuna kuulub Natura alade hulka.
PAN PARK: Alates 2008. aasta maikuust kuulub Soomaa rahvuspark Euroopa põlislooduse kaitseks moodustatud kaitsealade PanParkide võrgustiku nominentide hulka. Soomaa Rahvuspargile võrgustiku liikmestaatuse saamiseks
allkirjastatud lepingujärgne sertifitseerimisprotsess on planeeritud 2009. aasta suvekuudele.
